Blogi

Milline on lapse eakohane kõne areng vanuses 0-7 eluaastat?

Rita Rätsepaga koostöös "Mina olen väärtuslik"

Kõne areng on nagu raamat, mille iga lehekülg toob lapsele uusi teadmisi ja oskusi, mida omandada. Samas on iga laps erinev ning oskused omandatakse erineval ajal ja erineva tempoga. Mida noorem on laps, seda enam tuleks vaadelda kõne arengu taset teiste arengunäitajatega (füüsiline, emotsionaalne, peenmotoorika) seotult. Väikelapse eas on iga kuu tähtis ning ühe kuuga areneb laps märkimisväärselt. Seega on oskused erinevad kui võrrelda 2 aasta ja 1 kuu ning 2aasta ja 9 kuu vanust last.

Täiskasvanud saavad lapse kõne arengut toetada. Mida rohkem ja mitmekesisematel teemadel lastega räägitakse ja ühiselt mängitakse, seda enam areneb ka lapse kõneoskus.

Järgnevalt on kirjeldatud erinevas vanuses laste kõne arengu etappe ning näitajaid, millal oleks vaja pöörduda logopeedi poole. Esitatud oskuseid tuleks võtta üldise suunisena, mitte nõutavate arengunäitajatena.

0-1-aastane laps

1-3 kuuse lapse nutt on jõuline, laps häälitseb palju, reageerib valjule helile, fi­kseerib korraks pilgu näole.

3-kuune laps vastab kõnetamisele häälitsusega, koogab (aa, uu, ee), naeratab, tunneb ära ema hääle.

6-kuune laps hakkab lalisema (ma-ma, la-la), toob mängides kuuldavale erinevaid helisid ja häälikuid, on suhtlemisel emotsionaalne.

9-kuusel lapsel ilmuvad esimesed tähendusega žestid (noogutab, raputab pead, plaksutab jne).

9-12 kuu vahel ilmuvad esimesed sõnad.

1-aastane laps mõistab väga lihtsat kõnet igapäevaste tegevuste kohta, kuuletub keelule (ei tohi), täidab lihtsamaid korraldusi (anna pall!), reageerib oma nimele.

1-2-aastane laps

suhtleb peamiselt mittesõnaliselt kasutades kehakeelt ja osutamist esemetele.

  • hakkab kasutama 1-2-silbilisi sõnu (sh lalinsõna nt „aua” = koer), nimetab tegevusi, nimisõnu, isikuid.
  • mõistab ja täidab situatiivseid korraldusi (nt pane jalga, too pall).
  • saadab mängu häälitsuste ja kõnega, jäljendab loomahääli.

Kaheaastaseks saades kasutab laps minimaalselt 50 sõna (keskmiselt 200-300 sõna) ning ühendab kaks sõna lauseks. Tema sõnavara ja lauseloome areneb kiiresti.

Millal pöörduda logopeedi juurde?

Kui laps:

    • jäljendab vähe või väga harva hääli, häälitsusi, silbiridu.
    • ei näri üldse või närib vastumeelselt tahket toitu.
    • ei mõista lihtsaid korraldusi (nt näita).
    • ei saa aru igapäevasest kõnest.
    • ei huvitu mängulisest tegevusest.
    • kasutab alla 50 sõna ega ühenda kahte sõna lauseks.

2-3-aastane laps

Suhtlemisel*:

Osaleb dialoogis kasutades vähemalt kahesõnalisi ütlusi, mis muutuvad järk-järgult aina pikemaks.

Vastab täiskasvanu küsimusele ja korraldusele tuttavas situatsioonis mingi tegevuse, häälitsuse või mitmesõnalise ütlusega.

Hakkab aina rohkem oma mängu kõnega saatma.

Jututäringud

Grammatikas:

  • Kasutab tuttavas situatsioonis ja tegevuses grammatiliselt vormistamata 1–2 sõnalisi lauseid (nt Miku õue -> Mikk tahab õue minna).
  • Kasutab üksikuid käände- ja pöördevorme juhuslikult mõne sõna puhul (nt ainsuse omastav, osastav, tegusõna 3. pööre).
  • Kasutab sõnu enamasti ühes, üksikuid sõnu juhuslikult 2–3 vormis.
  • Väljendab kõnes mõnda järgmistest suhetest: eitus (ei taha), kuuluvus (tädi lusikas), asukoht (emme siia), omadus (auto katki), subjekti-objekti suhe (issi anna pall).

Sõnavaras kasutab:

  • Kasutab oma kogemustega seostuvaid konkreetse tähendusega sõnu tuttavas situatsioonis.

2-aastane minimaalselt 50, keskmiselt 200 – 300 sõna; 3-aastane keskmiselt 1000€.

  • Kasutab nimi- ja tegusõnu (nt näu -> kiisu, opa -> võta sülle), ase- ja määrsõnu (nt siia, seal, nii).
  • Lapse sõnavara kasvab väga kiiresti. 
  • Mõistab rohkem sõnu ühes kindlas tähenduses tuttavas olukorras kui kasutab.

Hääldamisel:

  • Hääldab sõnades õigesti häälduslikult lihtsamaid häälikuid, nt a, e, i, o, u, p, m, t.
  • Hääldab õigesti mõnda üksikut lühikest sõna.
  • Lihtsustab ja lühendab keerulisemaid sõnu.
  • 3-eluaastaks on lapse kõne võõrale täiskasvanule enamasti mõistet

Kirjalikus kõnes:

  • Vaatab koos täiskasvanuga pildiraamatuid, täiendab täiskasvanu juttu osutamisega pildile või üksiku sõna ütlemisega pildi kohta.

Millal pöörduda logopeedi juurde?

  • Laps ei mõista kõnet ega täida korraldusi.
  • Kõne areng tundub olevat seiskunud, uute sõnade ja sõnavormide tulek on aeglustunud või märkate tagasilangust.
  • Lapse suu on rahuolekus sageli avatud, hingab läbi suu.
  • Lapsel on alla 50 sõna ega ühenda 2 sõna lauseks.

3-4-aastane laps

Suhtlemisel*:

  • Osaleb dialoogis: esitab küsimusi, väljendab oma soove ja vajadusi, vastab vajaduse korral rohkem kui ühe lausungiga*.
  • Kasutab erinevat intonatsiooni ja hääletugevust sõltuvalt suhtluseesmärgist (teatamine, küsimine, palve jm).
  • Kommenteerib enda ja/või kaaslase tegevust 1–2 lausungiga.
  • Mõistab1 teksti*, mis on seotud tema kogemuse ja tegevusega.
  • Loeb peast või kordab järele 1–2-realist luuletust.
  • Kuulab ja koostab lihtsamaid jutukesi (3–5 lauset).

Grammatikas:

  • Mõistab2 ning kasutab tuttavas tegevuses ja situatsioonis 3–5- sõnalisi lihtlauseid.
  • Kasutab kõnes õigesti enamikke käändevorme.
  • Kasutab kõnes õigesti:
    • tegusõna käskivat kõneviisi (nt Joonista! Istu!).
    • tegusõna kindla kõneviisi olevikuvorme (nt sõidab, laulavad).
    • tegusõna ma- ja da-tegevusnime (nt hakkame mängima, ei taha mängida).

Sõnavaras kasutab:

  • Nimisõnu, mis väljendavad tajutavaid objekte, nähtusi.
  • Tegusõnu, mis väljendavad tegevusi, millega ta ise on kokku puutunud.
  • Kõnes värvust, suurust jt hästi tajutavaid tunnuseid tähistavaid omadussõnu.
  • Kõnes mõningaid üldnimetusi (nt lapsed, riided).
  • Tagasõnu (all, peal, sees, ees, taga) ruumisuhete tähistamiseks.

Hääldamisel:

  • Kasutab oma kõnes tuttavaid 1–2-silbilisi sõnu õiges vältes ja silbi struktuuris.
  • Hääldab õigesti enamikku häälikuid (erandid võivad olla l, r, s, k, õ, ü ja kaashäälikuühendite hääldamine).

Kirjalikus kõnes:

  • Laps vaatab üksi ja koos täiskasvanuga pildiraamatuid: keerab lehte, osutab pildile ning kommenteerib pilte.
  • Laps kuulab sisult ja keelelt jõukohaseid etteloetud tekste.
  • Eristab kuulmise järgi tuttavaid häälikuliselt sarnaseid sõnu üksteisest (nt tass - kass, pall - sall, tuba - tuppa), osutades pildile või objektile.

Millal pöörduda logopeedi juurde?

  • Laps ei kõnele, suhtleb üksikute sõnadega või eelistab kasutada žeste ja miimikat.
  • Laps ei mõista kõnet ega täida korraldusi.
  • Kõne areng on seiskunud, uute sõnade ja sõnavormide tulek on aeglustunud või tagasi langenud.
  • Hääldus on ebaselge ja võõrale raskesti mõistetav.
  • Lapse suu on rahuolekus sageli avatud, ta hingab läbi suu.
  • Laps ühendab harva kolme sõna, ei küsi või sõnatähendused on ebatäpsed.
  • Jätab ära või kasutab mitte korrektselt paljusid käände- ja pöördelõppe.

4-5-aastane laps

Suhtlemisel:

    • Suhtleb meelsasti ja aktiivselt eakaaslastega koostegevuses.
    • Küsib täiskasvanult palju küsimusi teda ümbritsevate asjade kohta.
    • Kommenteerib enda ja kaaslase tegevust (räägib, mida tehti) 2–3 lausungiga.
    • Räägib 2–3 lausungiga mõnest hiljuti kogetud emotsionaalsest kogemusest.
    • Jutustab pildiseeria järgi, öeldes iga pildi kohta ühe lausungi.
Kõnevurri lauamängud

Grammatikas kasutab:

    • Kõnes õigesti enamikke nimisõnade käändevorme mitmuses.
    • Kõnes eri tüüpi lihtlauseid, sh koondlauseid*.
    • Kõnes lihtsamaid suhteid väljendavaid rind lauseid* (sidesõnad ja, aga).
    • Kõnes õigesti tegusõna lihtmineviku vorme (nt sõitis, laulsid).

Sõnavara:

    • Mõistab3 ja kasutab kõnes nii üld- kui ka liiginimetusi (nt kuusk, kask – puud; tuvi, kajakas – linnud).
    • Kasutab kõnes objektide osade/ detailide nimetusi (käpad, saba, rool).
    • Kasutab kõnes mõningaid liitsõnu (tuttmüts, kelgumägi) ja tuletisi* (täpiline, laulja).

Hääldamisel:

    • Kasutab oma kõnes tuttavaid 2–3-silbilisi sõnu õiges vältes ja silbistruktuuris.
    • Hääldab sõnades õigesti lihtsamatest häälikutest koosnevaid konsonantühendeid (nt -nt, -lt, -mp jne).
    • Hääldamine läheneb keelenormile. Raskuseid võib esineda pikemate, tundmatute sõnade ja raskete konsonantühendite (eriti r-, s-, ja k-häälikut sisaldavate) ja r-, s-, k-, õ-hääliku hääldamisel.
    • Suudab eristada kõlalt sarnaseid sõnu.

Kirjalikus kõnes

      • Tunneb täiskasvanu häälimise* või rõhutatud hääldamise* järgi kuulmise teel ära hääliku häälikute reas.
      • Tunneb ära ja nimetab üksikuid tähti.
      • Matkib lugemist ja kirjutamist, kritseldades kriidi või pliiatsiga.

Millal pöörduda logopeedi juurde?

  • Lapse hääldus on ebaselge, kõne on kuulajale raskesti arusaadav.
  • Laps hääldab valesti enam kui 5 häälikut ja/ või laused on lühikesed ning agrammatilised (vale sõnajärg/ ühildumisvead/ sõnade või sõna lõppude ärajätmine, asendamine.
  • Sõnatähendused on ebatäpsed.
  • Laps ei saa korraldustest aru, neid on vaja korrata või lihtsustada, ei kuula pikemaid jutukesi, luuletusi.
  • Ei suuda oma mõtteid teistele väljendada. Tal on raske eakaaslastega suhelda ning seetõttu ka raske sõpru ja mängukaaslasi leida.

5-6-aastane laps

Suhtlemisel:

    • Algatab ja jätkab täiskasvanuga dialoogi ka väljaspool tegevussituatsiooni, nt vahetab vesteldes muljeid oma kogemuste põhjal, esitab tunnetusliku sisuga küsimusi (nt Miks ta nii tegi? Kuidas teha?).
    • Kasutab rollimängus erinevat intonatsiooni ja hääletugevust.
    • Kasutab õigesti mõningaid viisakusväljendeid.
    • Kirjeldab täiskasvanu abiga olupilti* ja annab edasi pildiseerial kujutatud sündmust.
    • Annab kuuldud teksti sisu edasi täiskasvanu suunavate küsimuste abil, väljendades end peamiselt üksikute, sidumata lausungitega.
    • Jutustab nähtust, tehtust ja möödunud sündmustest 3–5 lausungiga (nt mida ta tegi kodus pühapäeval).
    • Loeb peast kuni 4-realisi liisusalme/luuletusi.
    • Mõistab teksti, mis pole otseselt seotud tema kogemusega.

Grammatikas:

    • Kasutab kõnes lihtsamaid põimlauseid*.
    • Kasutab kõnes nud- ja tud-kesksõnu (nt söödud, söönud).
    • Kasutab kõnes omadussõna võrdlusastmeid (suur - suurem - kõige suurem).
    • Kasutab tingivat kõneviisi (mängisin, mängiksin).
    • Ühildab sõnu arvus (karud söövad) ja käändes (ilusale lillele; punase palliga).
    • Kasutab kõnes õigesti enamikke nimisõnade käändevorme mitmuses (ilusatel lilledel).

Sõnavara:

    • Kasutab kõnes mõningaid vastandsõnu (nt lühike - pikk, must - puhas).
    • Kasutab kõnes mõningaid iseloomuomadusi ja hinnangut väljendavaid omadussõnu (nt arg, kaval, igav).
    • Kasutab kõnes aega väljendavaid nimisõnu hommik, päev, õhtu, öö.
    • Moodustab vajaduse korral sõnu uudsete või võõraste objektide, nähtuste või tegevuste tähistamiseks (nt tikkudest maja – tikumaja; nuga õuna koorimiseks – õunanuga).

Hääldamisel hääldab õigesti:

    • Enamus emakeele häälikuid, raskuseid võib olla r-, õ-häälikuga.
    • 3–4-silbilisi tuttava tähendusega sõnu.
    • Kõiki häälikuühendeid 1–2-silbilistes tuttava tähendusega sõnades.
    • Sageli kasutatavaid võõrsõnu (nt taburet, banaan, diivan).

Kirjalikus kõnes:

    • Tunneb kuulates iseseisvalt ära hääliku häälikute reas ja sõnades (v.a hääliku ühendites).
    • Kuulab ettelugemist, olles seejuures aktiivne (osutab piltidele, küsib, parandab ettelugejat tuttava teksti puhul).
    • Kirjutab õigesti üksikuid sõnu trükitähtedega (nt oma nime).

Millal pöörduda logopeedi juurde?

  • Laps ei kuula pikemaid jutukesi, luuletusi.
  • Sõnatähendused on ebatäpsed (nt „istu“ = diivan, „lõika“ = käärid).
  • Laps hääldab valesti rohkem kui ühte häälikut ja/või kasutab lauses vale sõnajärge, jätab ära/asendab mõned sõnad või sõnalõpud.
  • Jutustamisel on jutt seosetu, puudub põhjus-tagajärg seos.

6-7-aastane laps

Suhtlemisel:

    • Räägib iseendast ja esitab küsimusi täiskasvanu kohta (nt kus ja kellega ta elab? Kas tal on lapsi?).
    • Kasutab ja mõistab suhtlemisel nalja, narritamist.
    • Püsib teemas, vajaduse korral läheb kaasa teiste algatatud teemamuutusega vastavalt teadmistele.
    • Annab edasi kuuldud teksti (nt muinasjutu) sündmuste järgnevust, põhjusi ning tegelaste käitumist täiskasvanu suunavate küsimuste/ korralduste abil.
    • Jutustab pildi või kogemuse põhjal seotud lausungitega.
    • Jutustades seob lausungeid peamiselt sõnadega ja siis, siis, ja.
    • Suunab kõnega kaaslaste tegevust ja annab sellele hinnanguid.
    • Kirjeldamisel, jutustamisel on täpsem ning mõistab mitmetähenduslikke sõnu.

Grammatikas:

    • Kasutab kõnes õigesti saava ja rajava käände vorme (saab lauljaks, jookseb kivini).
    • Märkab grammatikavigu täiskasvanu kõnes (nt lugeb -> loeb; mõmmi maga -> mõmmi magab; lillene -> lilleline; seen kasvab all kuuse -> seen kasvab kuuse all) ning osutab neile.
    • Kasutab kõnes enamasti õigesti umbisikulist tegumoodi (loetakse, pesti).

Sõnavara:

    • Kasutab kõnes õigesti aega väljendavaid määrsõnu(nt eile, täna, homme).
    • Kasutab kõnes mõningaid sama tähenduslikke sõnu (nt jookseb, lippab, sibab).
    • Mõistab samatüveliste sõnade tähenduste erinevusi (joonistaja, joonistus, jooneline).
    • Kasutab õigesti sihilisi ja sihituid tegusõnu (nt veereb - veeretab; sõidab - sõidutab).
    • Nimetab ühe õpitud kategooria* piires vähemalt 2 sõna (nt lilled: tulp, roos).

Hääldamisel hääldab õigesti:

    • Kordab järele ja hääldab ise õigesti kõiki emakeele häälikuid (õ-häälik võib tekitada raskusi) ja tuttava tähendusega sõnu.
    • Kõne vastab keelenormile.

Kirjalikus kõnes:

    • Häälib täiskasvanu abiga (järele korrates, abivahendeid* kasutades) 1–2-silbilisi sulghäälikuta ja häälikuühendita sõnu.
    • Määrab hääliku asukoha (alguses, lõpus, keskel) häälikuühendita sõnas.
    • Kordab täiskasvanu eeskujul eri vältes kahest sõnast koosnevaid ridu (nt koli - kolli (III v); koli - kolli (II v); koli - kooli (III v); koli - kooli (II v).
    • Loeb üksikuid sõnu kindlas situatsioonis (nt poe- ja tänavanimed, sildid).

Millal pöörduda logopeedi juurde?

  • Laps hääldab rohkem kui ühte häälikut valesti.
  • Kõnes on palju grammatikavigu, laused on lühikesed ja lihtsad.
  • Sõnavara on väike, esineb ebatäpsusi.
  • Lapse jutustamine on seosetu. Ta ei suuda oma mõtteid teistele väljendada. Seetõttu on tal raske eakaaslastega suhelda ning seetõttu ka raske sõpru ja mängukaaslasi leida.
  • Lapse huvi tähtede ja numbrite õppimise vastu on vähene või puudub.

 

Doomino "Sarnase kõlaga sõnad" I
Doomino "Sarnase kõlaga sõnad"

7-aastane laps

Suhtlemisel:

    • Kasutab dialoogis erinevaid suhtlusstrateegiaid (nt veenmine, ähvardamine) sõltuvalt suhtlus eesmärkidest.
    • Valib intonatsiooni ja sõnu olenevalt kaassuhtlejast (laps, täiskasvanu) ja/või suhtlus olukorrast (kodu, võõras koht).
    • Mõistab kaudseid ütlusi (nt Ruumis on aken lahti. Otsene ütlus: Pane aken kinni! Kaudne ütlus: Mul on jahe).
    • Jutustab olu- ja tegevuspiltide järgi, kirjeldab tuttavaid esemeid ja nähtusi, andes edasi põhisisu ning olulised detailid.
    • Tuletab mõttelüngaga* tekstis iseseisvalt puuduva info.
    • Räägib sellest, mida hakkab tegema (plaanib välikõnes tuttavaid tegevusi).
    • Laiendab jutustades täiskasvanu suunamisel teksti (tuletab eelnevat ja järgnevat tegevust, sündmust).
    • Jutustamise ajal parandab ja täpsustab oma teksti.

Grammatikas:

    • Kõiki käändevorme ainsuses ja mitmuses, sh harva esinevaid (nt olev kääne: arstina).
    • Käändevorme harva esinevates funktsioonides (nt kohakäänded ajasuhete väljendamiseks: hommikust õhtuni).
    • Õigesti osastava ja sisseütleva käände erinevaid lõpuvariante (nt palju linde, konni, autosid).
    • Enamasti õigesti laadivahelduslikke sõnu (poeb - pugema; siga - sead).
    • Õigesti põimlauseid, mis väljendavad põhjust (…, sest …), tingimust (kui …, siis), eesmärki (…, et …).

Sõnavara:

    • Selgitab kuuldud kujundlike väljendite (tuul ulub, kevad koputab aknale) tähendust oma sõnadega ja/või toob enda kogemusega seotud näiteid.
    • Kasutab kõnes mõningaid abstraktse (s.o mittekogetava vastega) tähendusega sõnu (nt tundeid, vaimset tegevust tähistavaid sõnu mõtlen, arvan, julge, lahke).
    • Kasutab kõnes inimesi ja inimese tegevust iseloomustavaid sõnu.
    • Liidab ja tuletab analoogia alusel tuttavas kontekstis keelenormi järgides sõnu.
    • Kasutab õigesti aja- ja ruumisuhteid väljendavaid sõnu (nt vahel, kohal, otsas, varem, hiljem, enne, pärast).
    • Mõistab abstraktseid üldnimetusi õpitud valdkondades (nt sõidukid, elusolendid, tähtpäevad, kehaosad).

Hääldamisel hääldab õigesti:

    • Häälikute ja sõnade hääldused on kinnistunud, eksimused võivad esineda vaid lapsele tundmatute võõrsõnade hääldamisel.
    • Kordab õigesti järele tähenduselt võõraid sõnu.
    • Hääldab õigesti võõrhäälikuid (f, š) tuttavates sõnades (nt Fanta, šokolaad).

Kirjalikus kõnes:

    • Nimetab ja kirjutab enamikku tähti.
    • Veerib 1–2-silbilisi sõnu, pikemaid sõnu loeb aimamisi (järgneva kontrollita)* ja eksib sageli.
    • Häälib õigesti 1–2-silbilisi ka sulghäälikuid sisaldavaid häälikuühenditeta sõnu.
    • Kirjutades märgib õigesti 1–2-silbiliste häälikuühenditeta sõnade häälikstruktuuri* (nt lähen koli).
    • Eristab häälikuühendita sõnas kuulmise järgi teistest pikemat häälikut.
    • Jagab kuuldud lause sõnadeks, kasutades sõnade arvu märkimiseks abivahendeid.
    • Muudab täiskasvanu eeskujul sõna vältestruktuuri (nt koll - kool; linna (III v) - lina; tibu - tippu).
    • Tunneb ära luuletuse ja muinasjutu kui kirjandusžanri.

Millal pöörduda logopeedi juurde?

  • Laps on jutustamisel napisõnaline ja nimetab tegevusi, sõnavara on vähene ja ebatäpne.
  • Lapsel on suhtlemisraskused.
  • Tähtede õppimine on lapsele raske, tähed ununevad kiiresti.
  • Laps ei suuda jaotada sõnu häälikuteks ega määrata häälikute asukohta sõnas.
  • Laps ei oska lugeda lühikesi, lihtsaid sõnu.
  • Lapsele ei meeldi jutustada ning ta ei tunne huvi lugemise ja kirjutamise vastu.

Märkus. Viie- ja kuueaastaste laste eeldatavaid arengutulemusi fikseerides on kasutatud ka Haridus- ja Teaduministeeriumi ning Eesti Logopeedide Ühingu koostöölepingu nr 10-10/1035 „5–6-aastaste eesti laste kõne uurimise test” esialgseid tulemusi.

Selgitused:

1 Mõistab, st laps vastab küsimustele, osutab sobivale pildile, valib sobiva(d) pildi(d).

2 Mõistab, st laps osutab sobivale objektile/pildile või tegutseb õigesti kuuldud korralduse järgi.

3 Mõistab, st laps osutab või rühmitab kuuldud sõnale vastavaid objekte ning pilte, selgitab sõna või väljendi tähendust oma sõnadega või toob enda kogemusega seotud näiteid.

* Suhtlemine haarab keelekasutust suhtlusolukorras, sh tekstiloome (jutustamise) ja teksti mõistmise (kuulamise) oskusi.

* Tekst – tekstiks võib pidada igat ütlust, arenenud kõne puhul kindla alguse ja lõpuga sõnumit. Tekst võib olla suuline (nt täiskasvanu kommentaarid, jutustus) või kirjalik (loetav või kirjutatav tekst).

* Mõttelünk (tekstis) – info, mis on tekstis otseselt välja ütlemata, mille laps tuletab ise oma teadmiste ja kogemuste põhjal.

* Olupilt – pilt, mis kajastab sündmuse või olukorra üht hetke.

* Lause ja lausung – lause on kirjakeele, lausung suulise kõne üksus. Lausungiks võib suulises kõnes olla nii sõna, fraas, lihtlause kui ka liitlause. Arengutulemuste kirjeldamisel on grammatika teema puhul kasutatud terminit lause. Kuna koolieelses eas loovad lapsed ise peamiselt suulisi tekste, siis on suhtlemise teema puhul kasutatud terminit lausung.

* Koondlause – lihtlause, mis sisaldab korduvaid lauseliikmeid, nt Ema ostis poest saia, leiba ja võid.

* Rindlause – liitlause, mille osalausete vahel on rinnastav seos, st nad on süntaktiliselt suhteliselt võrdväärsed. Osalaused on ühendatud sidesõnadega või asetsevad lihtsalt kõrvuti, nt Me läheme emmega poodi ja õde tuleb ka. Siimul on sinine auto, aga minul on punane. Magame ära ja siis tulebki sünnipäev.

* Põimlause on liitlause, mis koosneb põhi- ja sellele alistuvast kõrvallausest. Põimlausega väljendatakse erinevaid tähenduslikke suhteid. Tabelis on mainitud järgmisi tüüpe: põhjuslause, nt Torn läks katki, sest koer astus sellele peale; eesmärklause, nt Me peame kiiresti jooksma, et bussi peale jõuda; tingimuslause, nt Kui Ott oleks terve, siis ta võiks jäätist süüa.

* Tuletis – sõna, mis koosneb tüvest ja liitest (nt kurb + -lik = kurblik; tantsima + -mine = tantsimine).

* Kategooria – tähenduslikult seotud sõnade rühm, nt kategooriasse linnud kuuluvad vares, tuvi, pääsuke, tihane jne.

 * Kirjalik kõne – haarab nii lugemis- ja kirjutamisvalmiduse kujundamist kui ka lastekirjanduse tutvustamist.

* Häälimine – sõna sujuv häälikhaaval hääldamine.

* Rõhutatud hääldamine – täiskasvanu venitab otsitavat häälikut kõnes.

* Abivahendid häälimisel või lauseanalüüsil – lause sõnalise ja sõna häälikkoostise materialiseerimisel kasutatakse näiteks nuppe, klotse, nööpe.

* Aimamisi ehk järgneva kontrollita lugemine – algaja lugeja ütleb sõna välja seda täpselt ja lõpuni lugemata.

* Häälikstruktuuri märkimine kirjutamisel – laps paneb kirja sõnas kõik häälikud õiges järjekorras ühekordsete tähtedega.

Allikas: M. Hallap, M. Padrik „Keel ja kõne” (2009); Rajaleidja

Lengu