Meie lasteaias oli poole kohaga logopeed 400 lapse peale,” nentis Tallinna lähivallas elav Kristiina Hiis, kelle kuueaastasel tütrel jäid meditsiiniliselt avastamata nii keelekida kui ka adenoidid.
AJALEHT PEALINN
Laste kõneprobleemid on kasvutrendis, seetõttu maadlevad paljud vanemad oma eelkooliealiste logopeediliste muredega. Paraku on järjekorrad nii tervisekassa rahastusega teraapiasse kui ka eralogopeedi juurde kuudepikkused.
Harjumaal elava Kristiina Hiisi tütar hakkas küll varakult ja arusaadavalt rääkima, aga tema keeleasend oli vale ja ütlemise viis selline, et keegi ei saanud aru. “Kolmeaastaselt hääldas laps S-häälikut nii, et keel oli hammaste vahelt väljas, ning ka T-häälikut ütles ta kehvasti,” meenutas ema. “Hambaarst pani südamele, et asjaga tuleb tegeleda, sest tüdruk surub rääkides kogu aeg hambaid keelega ettepoole ja see võib tulevikus hammastele halvasti mõjuda.”
Hiisi tütar käis toona väikelinna lasteaias, kus oli üks logopeed mitme lasteaia peale. Seal aga väike väga rääkida ei tahtnud, ning logopeed suurt probleemi ei näinud. Koroonaaja järel vahetati lasteaeda. Uues lasteaias oli 400 lapse peale poole kohaga logopeed, kes paraku keskendus vaid lõpurühmale. “Siis aga on ju hilja,” nentis Hiis.
Vahepeal käidi koduvalla logopeedi juures, kes ütles omakorda, et tema püsivalt aidata ei saa, sest tegeleb ainult koduste lastega. Kokkuvõttes leidis naine, et lihtsam on eralogopeedile maksta kui omavalitsusega teenuse pärast sõdida. Logopeediakliinikus õnnestus käia vaid paar korda, kui logopeedil teiste patsientide vahelt “auk” tekkis. Tagatipuks jäi logopeed lapsehoolduspuhkusele.
Sotsmeedia sütitas kustuva lootuse
Pööre toimus siis, kui pere oli juba lootust kaotamas. “Instagramis on leht nimega Logopesa ning sealtkaudu soovitati Hiisile logopeedi, kes küll uusi kliente ei võtnud, aga sedapuhku tegi erandi. “Juba esimesel visiidil tuli välja, et tütrel on adenoidid, mis segavad hääldust!” ei jõudnud ema ära imestada. “Teiseks kahtlustas logopeed keelekida, mille kohta olin küsinud mitmelt perearstilt ja hambaarstilt, kes aga probleemi ei avastanud.” Saatekirja ja tutvuste abil saadi aeg kõrva-nina-kurguarsti juurde, kes diagnoosis nii adenoide kui keelekida. Selleks ajaks oli tüdruk juba viieaastane.
“Pärast mullu mais tehtud operatsiooni jätkasime logopeedil käimist ning lapse kõne areng sai väga kiiresti korda, kui takistused olid eemaldatud,” on Hiis logopeedile tänulik. “Minu laps on õpikunäide, milline areng lapsega toimub, kui saadakse probleemi jälile ja see lahendatakse.” Praegu käib tüdruk viimast aastat lasteaias ja logopeedi abi enam ei vaja.
Kuigi lasteaiad on kohustatud vajadusel logopeedi pakkuma ja ka õiguskantsler on mitmetele lasteaedadele ettekirjutusi teinud, pole selle ala spetsialiste võtta. Eralogopeedi hind on reeglina 50-75 eurot korra eest. “See ei ole mugavusteenus, vaid lapse arenguks hädavajalik abi,” nentis Hiis. “Mõistagi on seis nukker. Me maksame makse, et oleks tervisekindlustus, kuid ikka ootame spetsialistidele saamiseks järjekorras kuid või aastaid, et siis lõpuks eralogopeedile maksta.”
Paljud lapsed ei räägi üldse
Logopeed Tiina Suvi mäletab logopeedide põuda vähemalt viimased kümme aastat, kuni tema on sel alal töötanud. “Ajalooliselt võis logopeedide vähesus olla tingitud sellest, et õppekohtade arv ülikoolis oli hästi väike,” lausus Suvi. Õnneks on nüüd riik oma koolitustellimust suurendanud. Kuid töö on ikkagi väga raske ja nii lähevad ülikooli lõpetanud inimesed logopeedi tööd tegema tihti osalise koormusega, et mitte läbi põleda. Ka logopeedide palk on madal. Sel põhjusel töötab lasteaedades vaid käputäis logopeede.
Logopeedide palk on madal ja seepärast töötab lasteaedades vaid käputäis logopeede.
Maailmas kannatab arengulise keelepuude all peaaegu iga 12. laps ehk hinnanguliselt 7% kõikidest lastest. See aga on vaid üks paljudest kõne ja keelega seotud häiretest. Tihti kuuluvad kõne- ja keeleprobleemid ka näiteks autismi, aktiivsus- ja tähelepanuhäire, düsleksia ning vaimse mahajäämuse juurde. Paljudel arengulise keelepuudega lastest kujuneb välja ka düsleksia.
“Kõne ja keele häireid on üha enam, sest ka neid teisi häireid on rohkem. Samas on diagnostikavahendid läinud täpsemaks ning logopeedid ja teised spetsialistid rohkem informeeritud,” ütles Tartu Ülikooli doktorant ja koolitusettevõtte Erilo logopeed Liis Themas. “Erivajadusi avastatakse nooremas eas.”
Nutiseade pärissuhtlust ei asenda
Suvi meenutas, et kui kokku oli lasteaias 120 ehk kuus rühmatäit lapsi, vajas tema abi igal aastal umbes 50 last. Kuigi osal sai kõnemure mõne aja jooksul murtud ning kõik ei olnud keerulised juhtumid, võib siit järeldada, et enam-vähem pooled lapsed vajaksid logopeedilist abi.
“Tõenäoliselt esineb hääldusprobleeme enim, kuid viimasel ajal satub logopeedide juurde ka väga palju kõnetuid väikelapsi,” nentis Suvi. “Kui võrrelda tänapäeva lapsi 15 aasta tagustega, siis on mured märksa eriilmelisemad. Toona olid põhilised häälikuprobleemid. Praegu leiavad logopeedid üles ka palju peenemad mured, mis puudutavad sõnavara arengut, kõne mõistmise probleeme, grammatika arengut ja ka väga väikeste laste arengut.”
Logopeedidele teevad muret moodsa maailma probleemid.
“Lapse ja lapsevanema omavaheline suhtlus on vähenenud ja lapsed viibivad palju nutimaailmas,” tõdes logopeed. “Suhtluse puuduse ja vähese koos tegutsemise najal ei saa laps areneda nii, nagu me tahaksime. Keskkond ei soosi normaalset kõne arengut, sest kõigil on kiire ja aega pole.” Suvi ei taha jätta muljet, et nutivahend, televiisor või multifilm oleksid läbini halvad – ka liikuva pildi vaatamine ja sealt kogemuste omandamine on oluline. “Aga see ei tohi olla valdav osa ja ükski nutivahend või multifilm ei asenda kunagi lapse ja vanema omavahelist suhtlust,” rõhutas logopeed. “See on praegu läinud tasakaalust välja ja hakanud asendama normaalset igapäevast suhtlust, mis võib põhjustada kõne arengu hilinemist ja suhtlusprobleemide teket.”
Ka Themase sõnul on lapse kõne arengu puhul tähtis vanematega suhtlus just eelkoolieas. “Kui laps veedab tund aega päevas ekraani taga, jääb ta ilma võimalustest mängida ja seejuures kõnet õppida,” lausus ta.
Kui ema või isa istub lapsega koos nutiseadme taga, on see natuke parem variant – nii saab vanem rääkida ja mõtestada, mis ekraanil sünnib. Siin aga tekib omakorda probleem, et väikestel lastel on raske tähelepanu jagada ekraani ja vanema kõne vahel. Nii läheb vanemate jutt ikkagi kõrvust mööda. Ekraan tõmbab tähelepanu rohkem kui kõne ning see muudab suhtlemisoskuse kesiseks.
Abi lasteaiast, kliinikust või eralogopeedilt?
Esimene koht, kuhu väikelaste võimaliku kõneprobleemiga pöörduda, on perearst. “Perearst küsib vanemate käest lapse kõne arengu kohta ja tema hinnang peaks olema piisavalt usaldusväärne, sest perearstidel on vastavad juhendid,” märkis Themas. “Kui perearst näeb probleemi, peaks vanem leidma lapse hindamiseks mõne eraasutuse või pöörduma lastepsühhiaatri poole, juhul kui laps veel lasteaias ei käi. Kui laps käib juba lasteaias, peaks hindamise läbi viima lasteaia logopeed. Juhul kui lasteaias logopeedi ei ole, on vanemal õigus rääkida juhtkonnaga ja paluda, et logopeediline hindamine tellitaks lasteaeda.”
Lapsega, kel kõne ei taha tulla, on soovitav ära käia kompleksuuringul lastepsühhiaatri või neuroloogi juures. “Uuring teeb näiteks kindlaks, ega lapsel pole epilepsiat,” lausus Themas. “Alati tasuks uurida ka lapse kuulmist. Usaldusväärset kuulmisuuringut saab teha küll alles nelja-aastasele, sest enne seda ei oska mudilased protseduuri läbida.”
Hindamisele saab minna ka Rajaleidja keskusse, kus tehakse otsuseid seoses lapse õppekeskkonnaga: näiteks millesse rühma ta võiks kuuluda, kas ta peaks koolipikendust saama või milline klass võiks talle sobida. Kui lapsel on kompleksne puue ehk lisaks kõnele muidki probleeme, tuleb sotsiaalkindlustusametilt taotleda puude määramist ja rehabilitatsiooniplaani.
Logopeedi järjekorrad on pikad, kuid väikeste laste puhul on ülioluline, et logopeed asuks lasteaias. “Kui rääkida logopeedilise teraapia efektiivsusest ja väikelaste omadustest, oleks palju efektiivsem, kui logopeed saab last enda juurde võtta näiteks paar korda nädalas 20 minutiks,” tõi Themas välja. “Kliinikutes ja haiglates käiakse visiidil sageli üks kord nädalas, võib-olla isegi harvemini, ja tund aega korraga. See on kahtlemata tulemuslik, aga mitte nii hea kui näiteks lasteaia tasandusrühm, kus käivad kõne- ja keelepuudega lapsed, kellega logopeed iga päev tegeleb.”
Lapse arengut tasub jälgida beebieast saati
Õigupoolest võiksid ema-isad juba varakult uurida, kas peres või lähisugulaste hulgas on esinenud kõne või keele arenguhäireid või düsleksiat. “Sellisel puhul on laps kohe riskirühmas ja on tõenäosus, et ka temal areneb välja näiteks arenguline keelepuue või düsleksia,” hoiatas Themas. “Sel juhul saab vanem hakata kohe lapse arengut jälgima ning küsida ka spetsialistidelt nõu. Kohe kui beebi sünnib, asub ta meeletu kiirusega arenema ja eri arengutähiseid tuleb kogu aeg juurde.” Themas kinnitas, et spetsialistid oskavad juba paarkuuse imiku puhul märgata erisusi just suhtlemise vallas, see aga on väga oluline oskus, mis on vundamendiks kõnele tekkimisele. “Kuidas beebi suhtleb, kas on pilkkontakt, kas ta tahab suhelda, kas ta kuulab vanemat, kas ta orienteerub kõnele,” loetles doktorant. “Pisut hiljem, kui tekib lalin, on selle vähesus või ärajäämine väga oluline indikaator, kas kõneprobleem tekib või mitte.”
Sõnade tulemise verstapostid on tema sõnul nihkunud nüüd lõdvemaks – pooleteistaastaselt võiks laps osata kümme sõna. “Kui kõik eelpool mainitu hilineb ehk teatud verstaposte ei täideta, peaks vanem pöörduma spetsialistide poole,” soovitas Themas. “Tõsi küll, see ei tähenda automaatselt, et tegu on häirega. Tegu võib olla ka kõne hilistumisega, mille puhul on logopeedi roll vanemaid nõustada, kuidas last kodustes tingimustes toetada, et kõne areng järele jõuaks ning sellest püsivat kõnehäiret välja ei areneks.”
Lastest, kes varajases eas ei räägi, on tema väitel umbes 75% nn hilistujad ja ülejäänud 25% ebatüüpilise kõne arenguga lapsed, kes vajavad teraapiat . “Paraku on eristamine väikeses eas raske ja alati ei saa aru, kas tegu on kõne hilistumise või häirega,” nentis Themas.
Parim abi enne kolmeaastaseks saamist
Siin-seal on kuulda logopeedide ja neuroteadlaste soovitusi, et laps peaks saama teraapiat enne kolmanda eluaasta täitumist. “Seda vanust peetakse tähiseks põhjusel, et enne seda on lapse aju hästi plastiline ja arengujärgus, mis tähendab, et uute närviühenduste ja ringluste loomine toimub palju lihtsamalt ja see sünnib keskkonnastimulatsiooni tulemusena,” selgitas Liis Themas. “Kui lapsega räägitakse ja laps ise palju räägib, muutuvad kõik need mitmed ühendused eri ajuosade vahel tugevaks ja kiireks, sest kõnelemise protsess muutub justkui automaatsemaks – kui midagi harjutada, saab selles paremaks. Kui laps kolm aastat üldse ei räägi, on kõik need närvineuronite ja ajuosade vahelised juhteteed väheses kasutuses. Hiljem on uusi ühendusi luua problemaatiline, sest aju plastilisus väheneb.”
Kui logopeediline teraapia algaks juba kaheaastaselt, mil laps saab terve aasta harjutamist ja vanem teadmisi, tähendaks see juba tervet aastat võitu. “On suur vahe, kas laps saab enne kooli viis või neli aastat teraapiat,” kinnitas Themas.
Abiks ka Kõnevurr
Maarit Toompuu praegu üheksa-aastane poeg maadles R- ja K-häälikutega nelja aasta vanuselt. Koos kahe teise emaga lõi ta sotsiaalse ettevõtte OÜ Kõnekindlus, mis on kõne arendavate õppemängude bränd (varsti uue brändi nimega Lengu). Koostöös omal alal praktiseerivate spetsialistidega (logopeedid, psühholoogid, müofunktsionaalsed terapeudid, mänguterapeudid) valmis Kõnevurri esimene prototüüp. “Põhimõtteliselt on logopeedilised harjutused mõeldud selliselt, et luua n-ö eelseade artiklulatsioonisüsteemis, et lapse suu, keel või huuled oleksid õiges asendis ja häälik saaks välja tulla,” selgitas Toompuu. “Kõnevurri saab kasutada nii lapsevanem kodus, õpetaja lasteaiarühmas kui ka logopeed oma kabinetis. Kuna lapsevanem või õpetaja ei ole logopeed, on meil toetavad videoõpetused, et harjutusi õigesti teha.”
Tänaseks on Kõnevurre ligi 300 Eesti lasteaias ja mitmesajas kodus ning vastukaja on positiivne, samuti on jagatud kiireid edulugusid. “Kindlasti peaks laps enne Kõnevurri logopeediliste harjutuste tegemist logopeedi juures käima,” lisas Toompuu. Ka logopeed Tiina Suvi rõhutas, et ükski meetod, vahend ega video ei asenda logopeedi.
Kuidas pääseda logopeedile?
- Pealinna lapsed saavad logopeedilist abi Tallinna õppenõustamiskeskusest, Martsa 2, tel. 640 4938, e-post: oppenoustamiskeskus@onk.tln.edu.ee , koordinaator@tonkeskus.ee
- Logopeediakliinik (Kõneravi OÜ), Sütiste tee 17, tel 611 8067, e-post info@logopeed.ee
- Rajaleidja logopeed hindab lapse kõne- ja suhtlemisoskust ning annab soovitusi lapse kõne arendamiseks ja sobiva suhtluskeskkonna loomiseks. Samuti hindab logopeed lapse koolivalmidust. Rajaleidja tel 735 0700, e-post rajaleidja@harno.ee
- Kui lapse kõneprobleemile lisandub mahajäämus üldarengus, pöördu sotsiaalkindlustusameti poole, et taotleda lapsele puuet ja rehabilitatsiooniplaani. Tel 612 1360, e-post info@sotsiaalkindlustusamet.ee
- Logopeedide ja eripedagoogide veebikoolitused vanematele ja õpetajatele, kuidas last aidata; Erilo OÜ, tel 5562 1333, www.erilo.ee
- Eesti Kogelejate Ühing ühendab kogelejaid ja loob neile suhtlemisvõimalusi: www.kogelus.ee
Betina Beškina: küsi abi oma linnaosast!
Logopeedilist või muud teraapiat rahastatakse Tallinna linnas juhtumipõhiselt Tallinnale eraldatud toetusfondist.
Seega, kui logopeedilise toe tagamine on lapse arengu seisukohast kriitiline ja tervishoiuteenused ammendunud, kvalifitseerub see laps suure abivajadusega lapseks, kelle toetamise kohustus kuulub sotsiaalvaldkonna pädevusse ja kelle logopeedilise teenuse kulutused katab seega linn toetusfondi vahenditest. Lapse ja pere abivajadust hindab elukohajärgse linnaosavalitsuse lapse heaolu spetsialist. Lisaküsimuste korral pöörduda elukohajärgse sotsiaalhoolekande osakonna poole, kus toimub juba täpsem nõustamise teenuste rahastamise osas.
Tänaseks on Kõnevurre ligi 300 Eesti lasteaias ja mitmesajas kodus ning vastukaja on positiivne, samuti on jagatud kiireid edulugusid. “Kindlasti peaks laps enne Kõnevurri logopeediliste harjutuste tegemist logopeedi juures käima,” lisas Toompuu. Ka logopeed Tiina Suvi rõhutas, et ükski meetod, vahend ega video ei asenda logopeedi.
Kante: riiklik tellimus ei vasta logopeedide vajadusele
allinn lisab oma logopeedide palgafondile 17%, õppenõustamiskeskuse logopeedid on väga heal tasemel, kinnitab abilinnapea Andrei Kante.
Haridusasutustes ei ole logopeedi töö normeeritud. Nii mõneski koolis on ühe logopeedi kohta kuni sada õpilast, sest logopeed on kohustatud abi osutama nii tõhustatud toe ja eritoega lastele kui ka üldtoe raames. Ka palgad on suhteliselt madalad, mistõttu ei püsi logopeedid haridusasutustes. Reeglina saavad logopeedid õpetaja miinimumpalka, mis praegu on 1749 eurot kuus.
Kui koolis tuleb kuupalga eest töötada piiramatul kujul ehk koormust võidakse lisada, siis eraettevõttes sellist asja ilmselt ei ole. Riiklikult võiks olla reguleeritud, mis peaks olema ühe koolilogopeedi adekvaatne koormus, arvestades kõiki lisaülesandeid, mida ta peab tegema: täitma individuaalarengu kaarte, suhtlema nõustamiskomisjoni ja vanematega jne.
Emotsioone tekitab haridus- ja teadusministeeriumi seisukoht, et riiklik tellimus on 60 tugispetsialisti aastas. Minu meelest ei vasta see logopeedide tegelikule vajadusele.
Tallinnas on olukorra parandamiseks tänavu 1. septembrist loodud tugispetsialistide jaoks töötasude diferentseerimise fond, mille raames lisatakse palgafondile 17%. Kooli või lasteaia juht saab vastavalt vajadusele töötasusid diferentseerida. Tallinna õppenõustamiskeskuses töötavad logopeedid, kes pakuvad pealinna lastele logopeediateenust tasuta, ning sealsed spetsialistid teevad väga head tööd.
Artikkel ilmus ajalehes Pealinn 30.august.2023
Logopeedid: Vanemate kiirustamine ja nutiseadmed toovad lastele üha enam kõnelemisraskusi
