Postituse koostas logopeed ja keeletaju nooremteadur Liis Themas
Oskuslik kõnelemine on PALJU olulisem kui inimesed seda teadvustavad. Kõne on meie peamine suhtlus- ja õppimisvahend. Lisaks mängib see üliolulist rolli vaimsete toimingute nagu taju, mälu, mõtlemine ja tähelepanu arengus. Heal tasemel keeleline areng on ka eelduseks lugema ja kirjutama õppimisele.
Lapseeas toimub kõne tormiline areng ning vanem on selle arengu kõige olulisem toetaja. Esiteks sellepärast, et kõne ja keel arenevad kõige paremini tähenduslike vestluste käigus kui vanem lapsega mängib, raamatuid vaatab või loomaaias käib. Teiseks sellepärast, et vanem veedab lapsega koos kõige rohkem aega, mis annab kõige rohkem võimalusi pidada neid tähenduslikke vestlusi.
Infot ja nippe kõne arendamise kohta on väga palju. Vanemana on aga raske otsustada, milline nipp on kõne arengut päriselt toetav, milline nipp ei mõjuta kõne arengut ja milline nipp võib olla lausa kõne arengut pärssiv.
Hea lugeja, aitan sind natuke selles inforägastikus orienteeruda. Toon välja 3 levinud müüti seoses kõne arenguga ja annan 3 nõuannet, kuidas kõne arengut parimal viisil toetada.
Kõne on meie peamine suhtlus- ja õppimisvahend. Lisaks mängib see üliolulist rolli vaimsete toimingute arengus.
MÜÜT #1. Lapsega tuleb rääkida hästi palju, sest siis hakkab ta ka ise hästi rääkima.
Kas tegu on tõe või müüdiga? Vastus: nii ja naa.
Lapsega tuleb tõesti palju rääkida, sest üks osa keele õppimisest on selle kuulmine. Selles väites on aga puudu väga oluline nüanss. Teadusuuringud ning ka minu enda praktiline kogemus vanemate ja lasteaia õpetajate koolitamisel näitavad, et täiskasvanud kipuvad lastele monoloogi pidama. Sellises olukorras räägib täiskasvanu tõepoolest lapsega palju, seejuures on laps aga passiivne kuulaja. Monoloogi pidamise juures on mitu probleemi. Esiteks tüdineb eelkooliealine (aga ka kooliealine) laps täiskasvanu kuulamisest üsna kiiresti ära ja enam ei kuula. Teiseks ei pruugi eelkooliealine laps pikki lauseid ja lausete kombinatsioone väga hästi mõista, sest nende keeleline võimekus ei vasta veel täiskasvanu tasemele. Kui laps ei mõista või nõuab täiskasvanu mõistmine liiga suurt pingutust, siis kaotab laps samuti huvi ja enam ei kuula. Kolmandaks on on täiesti loogiline, et keelt õpitakse efektiivsemalt siis, kui seda saab ka ise praktiseerida. Kui laps leiab ennast tihti monoloogi kuulamas ja saab ise vähe kõnelemist harjutada, on ka tema keeleline õppimine vähem efektiivne.
Siit jõuame esimese nõuande juurde: asenda monoloog dialoogiga. Arendavas dialoogis on lapse ja täiskasvanu kõnevoorud tasakaalus. See tähendab, et täiskasvanu ja laps räägivad umbes sama palju. Paljude täiskasvanute jaoks tähendab see enda kõnelemise osakaalu vähendamist ja lapsele rohkem kõnelemise võimaluste andmist. Seega jälgi, kui palju sa lapsega räägid ja kohanda enda kõnevoorude pikkust vastavalt lapse kõnele!
Asenda monoloog dialoogiga. Arendavas dialoogis on lapse ja täiskasvanu kõnevoorud tasakaalus.
MÜÜT #2. Kõne arengu hilistumise või puude põhjustab keelekida.
Kas tegu on tõe või müüdiga? Vastus: see on müüt
Vahetevahel antakse soovitus keelekida vabastada nendele peredele, kus laps ei räägi või räägib väga vähe võrreldes enda eakaaslastega. Keelekida soovitatakse vabastada arvates, et see hoiab keelt suus kinni ja sellepärast laps ei saa rääkida. See on justkui lihtne ja kiire lahendus suurele probleemile. Kahjuks ei ole kõne arengu häiretega seotud lahendused kunagi lihtsad. Kõnest arusaamine ja kõneloome on väga keerukad protsessid, mille juures on juhiks aju ning keel on selles kompotis vaid üks osatäitjatest. Kui lapse areng on tavapärane, aga tal on kinnine keelekida, siis hakkab ta igatahes rääkima. Tema kõnes võivad avalduda aga hääldusprobleemid, sest keele liikuvus on piiratud. Kui laps ei räägi või räägib väga vähe võrreldes enda eakaaslastega, siis on tegu keerukama probleemiga, millele on õnneks efektiivsed teraapiameetodid olemas. Lahendus aga ei ole keelekida vabastamine.
Mida sellises olukorras teha, kui laps ei räägi või räägib väga vähe võrreldes eakaaslastega? Oluline on võimalikult kiiresti pöörduda logopeedi vastuvõtule. Logopeed hindab lapse kommunikatsiooni oskusi, tuvastab probleemkohad ja teeb perele vajadusel teraapiaplaani.
Kui lapse areng on tavapärane, aga tal on kinnine keelekida, siis hakkab ta igatahes rääkima. Tema kõnes võivad avalduda aga hääldusprobleemid, sest keele liikuvus on piiratud.
MÜÜT #3. Laps peab kõnes enda vigu parandama.
Kas tegu on tõe või müüdiga? Vastus: see on müüt.
Olukord realiseerub siis, kui laps ütleb rääkides midagi valesti. Näiteks ütleb ta: “Emme lugeb palju raamatuid!” Vanem vastab lapsele paludes tal viga parandada: “Ei, see on LOEB. Ütle: loeb!” Lapsel võib paluda enda vigu paranda, kuid seda ei tohiks teha väga tihti. Pidev kritiseerimine võib mõjutada negatiivselt lapse enesehinnangut, vähendada soovi täiskasvanuga vestelda ja vähendada soovi sõna õigesti ära õppida. Eriti halvasti mõjub vea parandamise nõudmine siis, kui laps ei ole võimeline keelendit õigesti ütlema. Näite saab tuua sõnaga “inimene”, mille hääldusega eksivad lapsed tihti ning ütlevad “iminene”. Kui paluda lapsel seda sõna õigesti öelda, aga laps ei suuda õigesti öelda ja ütleb ikka “iminene”, siis kinnistab ta valet hääldust veelgi.
Kuidas siis käituda, kui laps teeb kõneledes vea? Enamasti pole vajadust paluda lapsel valesti öeldud sõna õigesti korrata. Piisab sellest, kui täiskasvanu kordab ise valesti läinud sõna õigesti ja rõhutab seda. Kujutage ette sama situatsiooni, mil laps ütles “lugeb”. Täiskasvanu võiks talle vastata järgmiselt: “Jah, ema LOEB palju. LOEB palju raamatuid. LOEB. Täiskasvanu võib sellel sõna kordamise ajal osutada ka enda suule, et aidata lapsel õiget sõnavormi paremini tähele panna.
Kõne arengu ja arendamisega seotud infot on tõepoolest palju ja vanemana on selles keeruline orienteeruda. Soovitan siinkohal võtta “usalda, aga kontrolli” hoiaku. Kahtluse korral otsi kinnituseks teisi allikaid või küsi teise spetsialisti arvamust. Aktiivne, aga samal ajal kriitiline vanem, on parim partner lapse arendamise teekonnal.
Enamasti pole vajadust paluda lapsel valesti öeldud sõna õigesti korrata. Piisab sellest, kui täiskasvanu kordab ise valesti läinud sõna õigesti ja rõhutab seda.
