Blogi

MÄNGUTERAPEUT | Kas me väärtustame piisavalt mängu rolli laste arengus?

Autor: Maiki Turro, eripedagoog ja mänguterapeut

Kuna oleme kõik mingil hetkel olnud lapsed ja selle ea rõõmudest osa saanud, ei kahtle ilmselt keegi selles, et kui laps on vanuses, kus ta veel koolis ei käi, on arengus oluline roll mängul. Mängu tähtsusest annavad aimu ka erinevatest aastakümnetest kõlama jäänud kõnekad ütlused nt “Väike laps õpib mängides“ või laulusõnad – „Mäng on väikese inimese töö, on väga-väga-väga tõsine töö…“. Mäng ei ole pelgalt ajaviitmise moodus: see on laste emotsionaalseks ja füüsiliseks arenguks ääretult vajalik tegevus. Laps tunneb mängust rõõmu, kui ta saab tegutseda oma tahte järgi, vajades siiski ka täiskasvanupoolset ergutust. Samuti tuleb tõdeda, et ka muutuvad ajad ja kombed toovad kaasa arusaamade ja tõekspidamiste ümberhindamist neis valdkondades, mis käsitlevad mängu ja selle olulisust laste arendamisel ja arengus.

On arvatud, et tuleks võimalikult varakult alustada lapse tutvustamist n-ö kooli-süsteemis kasutatavate õppimisstiilidega ning vähem keskenduda laste omaalgatuslikule vabamängule. Paljude lapsevanemate hirm on ikka olnud, et vastasel juhul ei ole nende laps edukas ja võib jääda teistest arengus maha. Õnneks tänapäevane hariduspoliitika soosib akadeemiliste teadmiste kõrval üha enam ka sotsiaalsete- ja koostööoskuste õpetamist läbi mängu, st grupis tegutsemist, julgust ennast väljendada, lahendada erimeelsusi, märgata ja tulla toime erinevate emotsioonidega ning olla teiste suhtes heasoovlik. Igapäevaselt ise haridussüsteemis tegev olles, näen, kuidas eelpool nimetatud oskuste arendamisega tegeldakse ja loodetavasti märkavad tehtud töö tulemusi ka lapsevanemad, aga kõige tähtsam on muidugi see, et sellest kõigest võidavad otseselt lapsed ise.

Miks on mäng nii oluline?

Mäng on lapse jaoks suuresti olemise ja vaba aja veetmise viis, midagi nii loomulikku, milleta ei kujutaks meist keegi lapsepõlve ette. Kuidas mäng lapse arengut toetab?

  • Mängu kaudu laps õpib, õppimisprotsessi kui sellist enesele teadvustamata, ning teeb seda seejuures suure rõõmuga. Nii omandab ta erinevaid teadmisi teda ümbritseva keskkonna, aga ka matemaatika, looduse jt õppe- ja kasvatustegevuse valdkondade kohta. Laps tunneb mängust rõõmu, kui ta saab tegutseda oma tahte järgi, vajades siiski ka täiskasvanupoolset ergutust.
  • Mängu abil elab laps läbi ka erinevaid “päris elus” kogetud tundeid, situatsioone, suutes seeläbi tulevikus neid situatsioone paremini ära tunda ja tajuda ning seista vastu võimalikule hirmule ja ärevusele, mida muidu võiks täheldada taolistes uudsetes tegevustes nagu nt arsti külastamine, lasteaiaga kohanemine, elukoha vahetamine jne.
  • Vaadeldes lapse mängu või olles ise lapse mängus osaline, saame enam infot tema tundeelu kohta, samuti on see hea võimalus selleks, et tugevdada lapsevanema ja lapse omavahelist emotsionaalset sidet.
  • Mängides avastab laps oma loomingulisust, arenevad loovus ja oskused, et viia ideid ellu ja lahendada probleeme.
  • Läbi mängu õpib laps suhtlemisoskust; oma asju teistega jagama, kaaslastega arvestama ning teisi paremini mõistma, see kõik vähendab edaspidi võimalust erinevate käitumisprobleemide tekkeks.
  • Täiskasvanu või endast vanema/(mingis valdkonnas suuremat oskuspagasit omava) lapsega koos mängimine aitab täiendada lapse sõnavara ning see omakorda loob lapsele paremad võimalused oma mõtete, tunnete ja vajaduste väljendamiseks.

Teadupärast on mänge väga erinevaid, nt jooksu- ja liikumis-, tähelepanu-, palli-, sõrme-, laulu- ja tantsumängud; ehitus-, õppe-, rolli- ja lauamängud jne. Igal neist on oma eesmärk ja roll lapse arengus. Mängude lai valik aitab leida igale lapse n-ö teda kõnetava mänguliigi, vastavalt vanusele ja huvile.

Mis on mänguoskus ja kuidas seda toetada?

Mänguoskus on oskus, mis ei kujune iseenesest.  Nagu ka muud oskused, vajab seegi õpetamist. Ühiskonnas on aja jooksul toimunud sedavõrd suured muutused, et ka mänguoskuse omandamine ja õpetamine on paljuski muutunud. Varem oli valdav tendents, et lapsed viibisid enamiku ajast suures laste grupis ja omandasid seal teiste lastega ühiselt tegutsedes ka mänguoskusi, see toimus kuidagi märkamatult: lihtsalt mängiti, joosti, suheldi, avastati, arutleti, vaieldi jne. Nüüdseks on taoline laste suuremates gruppides koosviibimine vabal ajal, nt õhtuti ja nädalavahetustel jäänud väheseks ning ka mänguoskus ei arene seetõttu enam vajalikul määral. Sellest tulenevalt tuleb nüüd mänguoskust lapsevanematel endil lastele õpetada ja ka lastega tegutsevatel spetsialistidel on siin kindlasti oma roll.

Kuidas mänguoskust õpetada?

Mida saab lapsevanem teha, et tema laps õpiks võimalikult varakult mängima, et ta omandaks mängides võimalikult palju eluks vajalikke oskusi? Lapsele ei ole vaja ülemäära palju mänguasju, sest nende rohkus ei taga lapsele mänguoskust, vaid pigem hajutab tähelepanu. Osa mänguasju tasub vahepeal üldse ära panna, et need siis mõne aja pärast taas kasutusele võtta – sel juhul on need jälle justkui uued. Mida väiksem on laps, seda enam vajab ta tuge just selles osas, mida erinevate mänguasjadega teha saab, st kuidas neid mitmekülgsemalt kasutada. Üks väga oluline eesmärk on, et mäng oleks lapse jaoks eakohane, sh turvaline ning jõukohane. Loomulikult ei pea lapsevanem kogu aeg lapsega koos mängima. Ometi võiks igas päevas leida vähemalt 20–30 minutit lapsega koos tegutsemiseks. See tähendab, et sel ajal on ema või isa 100% kohal, mitte ei loe samal ajal ajalehte, ei piilu ühe silmaga televiisorit ega räägi telefoniga. Lapsega koos mängides olge toetav, julgustage last ise oma vigasid märkama ja parandama. Vigade tegemine on sageli parim viis õppimiseks ja ümbritseva kogemiseks ning loob aluse positiivse enesehinnangu tekkeks. Täiskasvanu positiivse eeskuju olemasolu on kõige tähtsam, sest lapsed õpivad suures osas läbi matkimise, võttes ajapikku üle suhtlemismudelid ja käitumismustrid, mis on omased neid ümbritsevatele täiskasvanutele. Lapsega koos mängides ei tohiks last segama hakata, st tema eest mängu juhtima ja reguleerima. Lapsel on lihtsam mängus püsida, st tema tähelepanu ei haju nii kergelt, kui ümbritsev keskkond on rahulik ja liigse mürata ning vanem ise püsib lapse valitud tegevuses. Kui hoolimata sellest, et keskkond jm tegurid on lapse tähelepanu hoidmiseks sobivad, esineb lapsel siiski sageli tähelepanu hajumist ja ta on püsimatu, tuleks varakult hakata mõtlema sellele, milliseid abistavaid tehnikaid rakendada, et laps kooli minnes suudaks paigal olla, kuidas tema tähelepanu ja püsivust saaks suunata? Mängu juhib laps, täiskasvanu ülesanne on olla tema kõrval, kirjeldada vajadusel lapsele tema tegevust (nt sõnavara arendamiseks), võtta mängust lapse juhtimisel osa. Loomulikult võib pakkuda vajadusel ka enda ideid, kuid oluline on neid mitte peale suruda. Last tuleb märgata ja tunnustada, kui ta mängus fantaasiat kasutab ja asjadele täiesti uudseid kasutusvõimalusi leiab. Oluline on püüd olla lapsega samal “lainel”, olla loov ja mänguline, kuid kindlasti mitte liigselt domineeriv.

Mis on mänguteraapia?

Eestis nagu ka mujal maailmas on üha enam levimas ka mäng, kui teraapiline tegevus. Mäng on lapse jaoks terapeutilise mõjuga ning mänguteraapia on teraapiasuund, mis kasutab lapse aitamiseks tema jaoks kõige loomulikumat tegevust, mängu. Mänguteraapiat rakendatakse enamasti lastele vanuses 3–16 aastat. Mänguteraapia erineb täiskasvanutele mõeldud teraapiasuundadest peamiselt selle poolest, et laps ei pea eneses toimuvat ja oma probleeme verbaalselt väljendama. Ta saab suhelda täpselt sel moel, kuidas talle meeldib, kasutades endale sobivat tempot ja vahendeid. Terapeut loob sooja ja aktsepteeriva õhkkonna, on hinnanguvaba. Ta ei interpreteeri toimuvat, see aitab luua lapse jaoks sobiva keskkonna oma probleemidega tegelemiseks mängu abil. Mänguterapeute koolitatakse ka Eestis, nimelt Tartus, Annely Sootsi Tervisekoolis.

Kas mänge ja mänguasju on piisavalt või on alati mõni vajalik puudus?

Tuleb tõdeda, et erinevaid mänge ja mängulisi vahendeid ja ka võimalusi endal neid luua on tänapäeval kuhjaga. Seetõttu ongi lapsevanema või lastega tegeleva spetsialisti puhul pigem tähtsal kohal oskus leida konkreetse lapse/laste jaoks just see sobilik ja vajalik mänguasi/mäng, mis aitaks mõnda lapse/laste jaoks keerulist oskust mängu kaudu lahendama õppida. Näiteks pakub toredaid ja praktilisi vahendeid Konekindlus.ee keskkond, mis pakub, nagu nimigi ütleb, vahendeid, et aidata lapsel saavutada kindlustunnet kõnes. Sealt leiab näiteks Kõnevurri, mis on logopeediline mäng; välja töötatud oma ala spetsialistide poolt, et muuta laste jaoks erinevate kõne arengut puudutavate teemade omandamine mänguliseks ja huvitavaks. Kui lapse jaoks on tegevus põnev, keskendub ta pikemalt, näitab üles suuremat huvi, omandab oodatava oskuse kiiremini ning see kinnistub paremini. Seega on Konekindlus.ee poolt pakutavate vahendite näol tegu lapsevanemate ja spetsialistide, aga eelkõige muidugi laste jaoks tänuväärsete vahenditega.