Miks on vaja jälgida lapse (3–7a) sensoorset arengut ja kuidas seda toetada?
Miks on vaja jälgida lapse (3–7a) sensoorset arengut ja kuidas seda toetada?
Kogu lapse areng saab alguse närvisüsteemis toimuvast sensoorsest integratsioonist. Sensoorne integratsioon on aju tööprotsess, mille käigus töödeldakse kehast ja keskkonnast saadud infot ning reageeritakse sobival viisil. See toimub enamasti märkamatult kogu aeg ja kõikidel inimestel ning see võimaldab keha efektiivse kasutamise kõigi igapäevategevuste sooritamiseks. Lisaks viiele klassikalisele meelele (nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, puutetundlikkus), on sensoorses arengus väga olulised ka kolm vähem tuntud, kuid keskset meelt:
- Süvatundlikkus – annab lihaste, liigeste ja kõõluste kaudu infot kehaasendite kohta, aitab reguleerida jõudu ja koordineerida liigutusi.
- Tasakaalumeel – asub sisekõrvas ja aitab kehal säilitada tasakaalu, orienteeruda ruumis ning kontrollib ka silmaliigutusi.
- Sisetundlikkus – annab edasi signaale siseorganitelt, nt nälg, janu või vajadus tualetti minna.
Sensoorsete süsteemide omavaheline koostöö on nagu vundament, millele ehitatakse kõik keerukamad oskused, nt silma-käe koostöö, tähelepanu, eneseregulatsioon, kõne ja kognitiivsed võimed. Kuigi lapse aju areneb kõige intensiivsemalt esimese kolme eluaasta jooksul, siis vanuses 3–7 õpib laps seda “vundamenti” kasutama. Ta hakkab osavamalt liikuma, õpib suhtlema ja eakaaslastega mängima ning see nõuab toimivat eneseregulatsiooni. Tekivad eeldused koolivalmiduseks ja laps muutub igapäevategevustes iseseisvamaks. Kõigi nende oskuste areng sõltubki sellest, kui hea on kaheksa meelesüsteemi omavaheline koostöö.
Mida jälgida lapse sensoorse arengu juures?
Iga laps tajub maailma omal viisil. Mõned lapsed naudivad mürarikkaid olukordi, teised väldivad neid. Mõni hüppab rõõmuga poriloikudes, teine ei talu isegi jalas olevaid sokke. Lapsevanem võiks tähele panna, kuidas laps reageerib erinevatele sensoorsetele kogemustele. Kas ta väldib kindlaid sensoorseid stiimuleid, nt ei talu teatud tekstuuriga toite, eredat valgust või kardab kõrgust? Või vastupidiselt kas laps hoopis otsib tugevaid sensoorseid kogemusi, nt pidevalt jookseb ja hüppab, paneb suhu ja närib mittesöödavaid esemeid või teeb palju lärmi. Seejuures tasuks analüüsida, kas laps tuleb oma sensoorsete eelistustega igapäevategevustes toime või on ta selgelt häiritud ning tal on keeruline keskenduda. Samuti võiks jälgida lapse füüsilist poolt – kas tal on raskusi uute motoorsete tegevuste õppimisega, kas ta komistab ja kukub sageli, ajab ümber tasse ning kukutab esemeid maha, põrkab vastu uksi ja mööblit või tundub muul moel “kohmakas”.
Miks on kasulik teada lapse sensoorseid eelistusi?
Kui vanem teab, millised on lapse sensoorsed eelistused ning millised stiimulid last rahustavad või ergutavad, saab ta toetada lapse heaolu ja arengut igapäevastes keskkondades ning tegevustes, nt valida sobiva valgustuse, istumiskoha või riietuse. Kui lapse närvisüsteem on reguleeritud, on tal lihtsam keskenduda, tegutseda, mängida ja õppida. Nii on võimalik vältida ka olukordi, kus laps tunneb sensoorset ülekoormust või muutub kergesti ärrituvaks.
Millal kahtlustada raskusi sensoorse töötlemise arengus?
Kõigil inimestel on oma sensoorsed eripärad ning alati ei vaja need põhjalikku sekkumist. Näiteks võib sensoorse töötlemise eripäradele viidata see, kui laps kardab kiikumist ja keerutamist; ta ei märka, kui ta on saanud mustaks või tal on raskusi enda ees olevate esemete leidmisega. Need eripärad võivad osaliselt olla normaalse arengu osad, kuid kui need märgid korduvad ja hakkavad segama lapse igapäevast toimetulekut (nt söömist, mängimist, õppimist või suhtlemist), võiks konsulteerida tegevusterapeudiga.
Sensoorne mänguketas – lihtne viis toetada lapse arengut!
Kõnevurri Sensoorne mänguketas või lauamäng on kokku pandud selliselt, et laps saaks aktiivselt liikuda ja tegutseda, ning et erinevad meelesüsteemid saaksid mitmeid uusi kogemusi – see ongi lapse arengu toetamise alustalaks! Näiteks tehes harjutusi süvatundlikule meelele, paraneb lapse käekiri, kääridega lõikamise oskus ja käsi väsib vähem. Sensoorsel kettal on harjutused kõigi olulisemate meelte aktiviseerimiseks! Lisaks saab Sensoorset mänguketast kasutada vastavalt vajadusele kas lapse närvisüsteemi rahustamiseks või ergutamiseks. Laps õpib mõistma ja suunama oma emotsioone ja käitumist, et see sobiks vastavalt olukorrale. Näiteks kärarikkas olukorras õpib laps Sensoorsel kettal olevate strateegiate kaudu rakendama eneseregulatsiooni võtteid, et mitte “käivituda” intensiivse helilise stiimuli peale.
Kuidas kasutab spetsialist Sensoorset mänguketast?
Spetsialistid kasutavad Sensoorset mänguketast näiteks lapse sensoorse töötluse hindamiseks, koostööoskuste õpetamiseks, struktureeritud teraapiategevusena või juhendavad last ja lapsevanemat, kuidas kodus Sensoorsest mängukettast maksimaalne kasutegur välja võluda.
Kuidas saab lapsevanem mänguketast kodus kasutada?
Olenemata sellest, kas lapsel on sensoorse töötluse raskused või mitte, tuleb sensoorsete süsteemidega tegelemine kasuks igale lapsele. Kui argielus probleeme ei ole, siis on sensoorsetele süsteemidele mõeldud harjutused ja tegevused lapse jaoks lihtsalt arendavad ning “ei jookse mööda külge maha”. Sensoorne mänguketas on ideaalne vahend kodus näiteks rahunemiseks enne uneaega, närvisüsteemi reguleerimiseks enne arsti juurde minekut või sealt tulles, üleminekutel näiteks lasteaiast koju tulles, lapse motoorsete oskuste parandamiseks ning toredaks ühistegevuseks kogu perega! Sensoorsel kettal olevad harjutused ja ülesanded on sellised, mida tehakse sagedasti ka sensoorse integratsiooni teraapia tunnis, kuid tänu videojuhistele saavad kõik lapsevanemad “terapeudirolliga” ka kodus kindlasti hakkama!
Grete Eiche
Tegevusterapeut, edasijõudnud sensoorse integratsiooni terapeut
