Ene Paadimeister - koolieelse pedagoogika ja psühholoogia õpetaja/koolieelse kasvatuse metoodik .
Viimasel paaril aastal räägitakse palju üldoskustest. Lühidalt on see enese kontrollimise, probleemide lahendamise ja omavahelise lävimise oskused.
Kaasaegses maailmas lähevad enesejuhtimine, iseenda ja teiste mõistmine ning lahenduskesksus aina rohkem hinda.
Ka koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava mainib neid oskusi. Kel põhjalikum huvi, saab õppekavast ise juurde uurida. Mina toon selles postituses esile aspektid, mis minu meelest on eriti olulised. Rõhutan just neid asjaolusid, mis viitavad lapse isiksusliku arengu ja üldoskuste kujunemise omavahelisele seosele.
Õppekavas tuuakse välja, et 6-7 aastane laps peaks võistlusmängudes oskama tunda rõõmu võidust ja suutma taluda kaotusvalu. Elame konkureerivas maailmas ning rõõm edust ja kaotusvalu on meie igapäevaelu osad. Tuleb osata tähistada edu ja samas toime tulla pettumustega. Kui laps on milleski õnnestunud, siis tähistame seda, tunnustame tema toimetulekut ja rõõmustame koos temaga. Pöörame sellele konkreetset tähelepanu. Pettumusega toimetulekuks aga ärme pisendame kaotust, ärme ütleme, et elu ongi niisugune, vaid anname oskusi, kuidas kurbusega toime tulla.
Mõni rahunemistehnika näiteks. Rahunemisvõtteid võiks hakata õpetama juba 3 – aastasele lapsele. Ent pole mõtet saata last kuskile paika rahunema, kui lapsel võtted rahunemiseks puuduvad. Kuni 5-aastaseks saamiseni on soovitav olla rahunemise ajal lapsega koos ja aidata tal tehnikat kasutada. 8 – aastane laps võiks juba omada vähemalt ühte rahunemise tehnikat. Oluline on meeles pidada, et rahunemisprotsessi ajal ei ole hea mõelda sellele negatiivsele, millest parasjagu rahunetakse. Sedagi tuleb lapsele õpetada. Näiteks, kui Sa täiskasvanuna kasutad rahunemiseks hingamistehnikat, siis selle rahustava hingamise ajal probleemile mõelda ei tohiks.
Samuti on õppekavas välja toodud tahe suhelda ning teha seda julgelt. On oluline, et kooliminev laps teaks, et alati ei pea kõigega nõus olema ja et „ei“ on sama hea vastus kui „jaa“. Tuleb osata tagasisidet vastu võtta ning vajadusel enda otsustele kindlaks jääda. Suhtlemisjulguse juures on vundamendiks seesmine enesekindlus. Mitte väline enesekindlus, mis baseerub sellel, et tähtsustame, mida teised meist mõtlevad. Ei 3-aastasele, ega 8-aastasele pole vaja nn kasvatusvõttena kasutada seda, et viime ta tähelepanu sellele, et kõik vaatavad, kuidas sa halvasti käitud või et teil on teiste ees häbi tema käitumise tõttu.
Enesehinnangu osas on soovitav, et täiskasvanute kuvand oleks turvaline, lohutav ja julgustav, armastav ja hell. Siis tunneb laps, et saab ennast usaldada, siis ta julgeb tegutseda ja erinevaid asju proovida, kartmata liigselt ulakas olla või midagi valesti teha. Hiljem on sellest kasu oma mõtete avatud väljendamisel.
Minu meelest on koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava aga kõige väärtuslikum osa see, kus tuuakse välja, et 6-7 aastane laps peab olema teadlik enda headest ja tugevatest külgedest ning oskama end seeläbi kirjeldada. Mitte see, mida ma ei suuda, ei oska jne pole tänapäeva maailmas ja enesearengus esimesel kohal, vaid just see teadmine, kes ma olen, mida suudan, on prioriteetne teadmine.
Oluline on õpetada siinjuures ka seda, kuidas oma puudusi kompenseerida. Näiteks, kui laps on flegmaatik ja oma toimetustes väga aeglane, siis tuleb lapsele õpetada, et ta peab endale piisava ajavaru planeerima oma tegevuste jaoks. Kui te oma flegmaatikust last pidevalt tagant kiirustate ja ehk isegi häbistate teda tema aegluse pärast, siis ta ei õpi mitte midagi vajalikku. Mitte kunagi. Mitte kunagi ärge võrrelge ühte last teisega. Aeglasest flegmaatikust ei saa kunagi aktiivset ja kiiret koleerikut. Ja ka vastupidi.
Arengupsühholoogia räägib tänapäeval palju ajukesksest arengust. Aju küpseb kauem kui me tahaksime. Me ootame lapselt iseseisvat mõtlemist, enda käitumise juhtimist ja probleemidega toimetulekut varem, kui aju areng seda võimaldab. Lapsed on muidugi erinevad, ent üldjuhul pole enne 12 aastaseks saamist mõtet oodata, et laps rakendaks üldsokusi iseseisvalt ja et ta teeks alati õiged otsused. Kuigi jah, oleme ju korduvalt lapsele rääkinud, kuidas peab, ent aju ebaküpsuse tottu võidab alati emotsioon ja ratsionaalne otsustus jääb tahaplaanile. Aju ebaküpsuse tõttu võib lapsel olla raske probleemile keskenduda, oma emotsioone ja reaktsioone reguleerida ning käitumist juhtida.
Laps vajab üldoskuste kujunemise toetamiseks täiskasvanu toetust ja abi ning mõistmist, kuni on võimeline iseseisvalt sobivalt tegutsema ja käituma. On hea teada, et peame olema valmis selleks, et kuni algklassiea lõpuni juhib laps oma käitumist peamiselt täiskasvanu tagasisidest lähtuvalt. Peame siinkohal mõtlema sellele, kas meie tagasiside on niisugune, mille põhjal saab oma käitumist juhtida. Või on see vaid hulga küsimuste vormis, milledele me tegelikult vastuseid oota. Laps, kes käitub ebasoovitavalt, vajab, et talle tuleb juurde minnakse ja kirjeldatakse tegevust, mida ta hetkel teeb. Siis lisada tagasihoidlik hinnang ning selgelt väljendada ootus, mida te soovite juhtumas näha. Kuni algklassiea lõpuni vajavad lapsed pidevalt järelevalvet. Reeglid loovad turvalisuse, ent lapsed ise ei suuda neid hallata. Selleks on vaja täiskasvanut, kes reegleid meeles pidada aitab.
Näiteks: laps hüppab diivanil ja see on ümbritseva mööbli tõttu ohtlik. Ta võib mööbli vastu kukkuda ja ennast vigastada. Vale tagasiside: „Mida Sa teed praegu? Ah? Mitu korda ma olen Sulle rääkinud, et diivanil ei tohi hüpata? Mis laps sa küll oled? Kas Sa kuulsid, mis ma ütlesin, kas sa lõpetad juba?“. Ootate te vastuseid küsimustele? Ei, te soovite, et laps lõpetab diivanil hüppamise. Sellises tagasisides puudub suund lapsele, et mida te ootate, et ta konkreetselt teeks. Õige tagasiside: „Sa hüppad diivanil. Ei tohi, diivanil hüppamine on ohtlik, siin on palju mööblit ümberringi. Tule, lähme otsime mingi huvitava tegevuse, mida saame koos teha. Hüpata saad pärast õues“. Kumb tagasiside säästab teid ja last rohkem?
On oluline teada, et kolmandal korral, kui tagasisidet annate, tuleb teha nii, et ebasoovitav käitumine lõppeb. Vastasel juhul kaotavad teie sõnad usutavuse.
Kes ma olen?
Oluline on meeles pidada, et laps omandab käitumist, suhtlemisoskusi, emotsioonide regulatsiooni ja probleemide lahendamist suuresti mudelõppe teel. Selleks on vaja, et laps näeks oma vanemaid selliseid oskusi igapäevaelus kasutamas. Nii saab ta edaspidi modelleerida samu oskusi. Olge valvsad selles osas, mida teie laps teilt õpib. Kas teie juhite aega hästi? Või on kõik teie õhtud ja hommikud kiirustavad ning kiirustate lapsi õhtuseid tegevusi ruttu lõpetama ja ruttu-ruttu voodisse minema? Ning sama hommikul? Ruttu-ruttu minekule? Mõelge sellele. Kuidas te ise oma emotsioonidega toime tulete? Kuidas te probleeme teiste täiskasvanutega lahendate? Kas laps näeb pealt riiakust või midagi muud sarnast või siis rahulikku arutelu? Mis kommentaare laps teiste kohta kuuleb? Näiteks autosõidu ajal teiste kaasliiklejate suhtes tehtud märkused.
Oluline on näha oma lapse tugevaid külgi. See, kuidas täiskasvanu last näeb, mõjutab seda, kuidas laps ennast tajub. Öeldakse, et laps näeb ennast teda ümbritsevate täiskasvanute reaktsioonide peeglist. Oluline on näha last eelkõige heana ning tuua välja lapse individuaalne pädevus ja oskused, tema võimalused. Liigne negatiivne tagasiside ja lapse nõrkuste rõhutamine teeb lapse nukraks. Täiskasvanuna võib selline laps olla segaduses ja minna aastaid kestvale eneseotsingute rajale.
Lapsel, kes usub endasse, on paremad võimalused kasvada ja areneda kui heitunud lapsel, kelle usk enda võimetesse on nõrk. See tähendab seda, aju häiresüsteem on ümbritsevate ohtude suhtes üle häälestatud. Selline häälestatus ajus on kurnav nii kehale kui vaimule ning avaldab mõju ka üldoskuste rakendamise võimekusele ja ka vaimsele tervisele. On oluline anda lapsele kasvuhoiakuks mõtteviis, et edu on võimalik ja ebaõnnestumistest saab õppida. Areng toimub tugevuste pealt, õpetage lapsele oma tugevustega tegelemist ja nende edasiarendamist.
Toon välja ka teiste austamise aspekti. Kellelegi ei tohi haiget teha, kedagi ei tohi kiusata, kui keegi ütleb „lõpeta“, siis see tähendab, et tegevus tuleb lõpetada. Muidugi peab laps selle mõtteviisi selgeks saama, ent üllatav on teie jaoks ehk see, et see saab alguse iga konkreetse lapse austamisest. Ilmselt te saite mõttest aru, ent samas ei saanud ka. Mida tegelikult tähendab lapse austamine. Kuidas see tegelikult ka välja näeb. Kuidas laps saab aru, et suhtute temasse austusega? Soovitan siinkohal alustada sellest, et peate lugu lapse isiklikust ruumist. Hea on seda teha näiteks läbi selle, et küsite lapse käest luba tema kallistamiseks. Kui laps ütleb „ei“, siis see tähendabki ei. Juba beebisid survestatakse vahel lahkuvat külalist kallistama. Beebi keerab pea ära, ent meie ütleme, et tädi (vanaema jne) on nüüd nii kurb, et sa ei kallistanud. Kallista ikka. Nii käituda ei tohiks.
Hinda oma last. Kuulake, mida tal öelda on, ja vaadake teda päriselt. Üldoskuste arengut toetab ka igakülgne kõne ja keele arengu toetamine esimesel kolmel eluaastal.
Õpetage oma lapsele “psühholoogilisi oskusi”:
Öelge lapsele, et tundeid on lubatud väljendada ja neid pole vaja karta.
Selgitage oma lapsele inimestevahelisi olukordi.
Võtke arvesse, et empaatia hakkab kujunema alles peale 3-aastaseks saamist. Ärge nõudke väikelapseeas (1-4) lapselt vabandamist.
